Eesti Vabariigi kui õigusriigi tulevik

Posted on Posted in Avalikkuse tähelepanu

EESTI VABARIIGI KUI ÕIGUSRIIGI TULEVIK

pöördumine

 

Justiitsministeerium

Riigikogu

Riigikohus

Riigiprokuratuur

Vabariigi president

Õiguskantsler

 

Avaldame Eesti Vabariigi 100nda sünnipäeva eel ning Euroopa Liidu eesistumise perioodi alguses sügavat muret Eesti Vabariigi kui õigusriigi tuleviku pärast. Käesoleva pöördumisega juhime tähelepanu võimalikule – kas tahtlikule või tahtmatule – võimu kuritarvitamisele õiguskaitseasutuste poolt.

 

Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariik rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ehk inimesed. Inimestel on inimõigused ning põhiõigused, mille kaitsmine peaks olema riigi olulisim ülesanne. Paraku see altpoolt vaadates enam nii ei toimi. Inimese elu, vabaduse ja muude elementaarsete õiguste kaitse on muutunud teisejärguliseks. Igal juhul on meie õiguskaitseorganid kas kaotanud enesekriitika ja võime tunnistada oma eksimusi, või on nad nii ebakindlad oma ühiskondlikus positsioonis, et ei saa lubada eksimuste tunnistamist. Vabadust ja inimväärikust hindavale ühiskonnale on ohtlikud mõlemad.

 

Toome näidetena välja järgmised juhtumid. Esiteks küüniline pealiskaudsus eluaegse vangi Anatoli Nikolajevi teistmisavalduse rahuldamata jätmisel. Teiseks kirjanik Kaur Kenderi mahukas kohtuprotsess, milles teda süüdistatakse lapsporno tootmises, kuna kirjutas õudusnovelli, milles aga ühegi eksperdi hinnangul pornograafilisi situatsioone ei ole. Õigeksmõistev kohtuotsus ei hillitsenud siin prokuratuuri, kes oma sõnutsi üksnes õiguslikust uudishimust ajendatuna on otsuse edasi kaevanud. Kolmandaks traagiline sündmus Tartus, kus operatiivsõitu teinud väljalülitatud sireeniga politseibuss sõitis suurel kiirusel surnuks ülekäigurajal teed ületanud noormehe, ning mis kohtusse ei jõudnudki. Menetluse lõpetamise määruses nenditi küüniliselt, et töötav sireen võinuks inimelu päästa, kuid seda ei lülitatud sisse, et mitte elanikke häirida.

 

Ülaltoodust võib välja lugeda ohtlikke tendentse riigi prioriteetides. Tavainimese elu kaotust ja tavainimese vabaduse kaotust ei peeta piisavalt oluliseks küsimuseks, et isegi kohtu ette lubada, kui see on õiguskaitseorganile ebamugav. Samas jagub küllaldaselt võimalust, raha ja motivatsiooni, et tuua kirjanik kohtu ette ilukirjanduse eest, rünnates väga küsitavatel alustel tema põhiõigusi, ja laiemalt ka sõna- ning kunstivabadust, ning seda olukorras, kus puuduvad nii reaalsed kui potentsiaalsed kannatanud. Näeme läbivat juriidiliste kaalutluste hämarust, valikulist seaduse tõlgendamist, niigi nappide ressursside arutut raiskamist ning kompromissitust. Rõhutame, et keegi ei eita siinsega õiguskaitseorganite poolt sunnijõu kasutamise õigust põhjendatud juhtudel. Kuid kui Eesti soovib olla arenenud ja läbipaistev, inimlikkust ja vabadust väärtustav õigusriik, siis tuleb sellele vastavalt ka toimida. Kui on tehtud viga, siis on aus seda tunnistada ning võtta vastutus.

 

Eelnevat arvesse võttes teeme ettepaneku analüüsida põhjalikult hetkeolukorda ning töötada välja abinõud selle parandamiseks. Alustada võiks teadvustamisest, et riigi ja õiguskaitseorganite „ilmeksimatus“ mitte ei tugevda ühiskonda ja selle üksikute liikmete kaitset, vaid nõrgestab seda, õõnestades ühtlasi usaldust.

 

 

03.07.2017

 

 

Digitaalselt allkirjastatud

 

 

 

Teele Lember            Olavi Ruitlane           Kaido Veski                Kristjan Tuul

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga