Kui prokuratuur …. milleski süüdistab, siis peab …. ju süüdi olema

Posted on Posted in Avalikkuse tähelepanu

Õigusemõistmine on läbi aegade olnud julm. Keskajal hukkasid surmamõistetu elukutselised timukad, kelle töökohustuste hulka kuulus ka piinamine, ihunuhtluse andmine või tulise rauaga häbimärgistamine. 19. sajandi alguses lõpetati toiminguna avalikud hukkamised ning õigusemõistmine viidi üle kohtusse ning vanglamüüride vahele. Kuigi karistamise vorm on muutunud, eksisteerivad timukad tänaseni. Kohtusüsteemi kõrval omab üha tugevamat mõju hukkamõistmine meedia vahendusel. Prokuratuuri poolt kahtlustuse või süüdistuse esitamine põhjustab reeglina isiku avaliku süüdi mõistmise meedias, ootamata ära kohtuotsust (rääkimata kohtumenetlusest). Infotehnoloogia abil tuuakse kogu menetlus koju kätte ning kogu sündmuse tuuma mõistmiseks piisab pealkirjade lugemisest ning pressikonverentsidest.

Meedia toimib omasoodu ja kui kohtuasi jõuabki lahendini, ei pruugi see enam oluliselt mõjutada avalikkuses kujunenud arusaamu. Seejuures unustatakse ära põhiseadusliku kaitset omav süütuse presumptsioon. Süüdistus võib tähendada millegi süüks panemist või viitamist sooritatud kuriteole. Tegemist on hinnanguga, mis heidab isikule varju, olgu siis viitega avalikule süüdistusele või lihtsalt kahtlustuse või faktiväite avaldamisega.  Niisiis ei ole süüdistus kunagi kinnitamist leidnud vaid süüdistuse esitamise faktiga, vaid peab olema tõendatud.[1] Oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kus spekulatsioonid ja kahtlustused maksavad faktist (kohtuotsusest) rohkem.

Kohtueelses menetluses andmete avaldamine

Avalikkuse huvides identifitseerib prokuratuur kahtlustatava isiku eelkõige kuritegude puhul, mis on toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus ja mille osas kehtib seetõttu ka avalikkuse põhjendatud teadmisvajadus. Eelkõige peetakse selle all silmas avalikus teenistuses kõrgemate ametnike poolt toimepandud ametialaseid kuritegusid.

Kui kohuteelses menetluses on andmed avalikuks tulnud, tuleb seda hinnata kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 214 valguses. Sätte üheks eesmärgiks on eelduste loomine kriminaalasjade tulemuslikumaks menetlemiseks, mis annab kohtueelses menetluses prokuratuurile pädevuse andmete avalikustamiseks. Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on aga vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Hiljutises nn “Autorollo” kaasuses trahvis eeluurimiskohtunik prokuröri taotlusel kannatanu seadusliku esindajat 1000 euro suuruse rahatrahviga selle eest, et ta avaldas uudisteportaalile Delfi antud kommentaarides kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid ilma prokurörilt luba saamata. Edasikaebamise protsessi käigus leidis riigikohtu kolleegium, et olukorras, kus eeluurimiskohtuniku volitused on kriminaalasja kohtusse saatmise ajaks lõppenud, kuid kriminaalasja arutama asuval kohtul pole veel tekkinud võimalust menetlusandmete avaldamist piirata, on tegemist menetlusseaduse lüngaga.[2]

Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe prokuratuuri loale ette vorminõudeid, millega antakse luba kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks, on õiguspärane ka suuline luba. Mis omakorda jätab võimaluse tagantjärele nõusolek vormistada. Õiguskaitseorganite praktika avaldada regulaarselt pressiteateid kriminaalmenetluse kohta kahtlustatavate ja süüdistatavate nimedega toob kaasa avalikkuse kõrgendatud tähelepanu nii süüdistatava või kahtlustatava isiku kui ka nende lähedaste suhtes ning seda püütakse õigustada avaliku huviga, mis kindlasti ei vasta alati tõele. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, kuid selle sisustamisel tuleks lähtuda konkreetse kahtlustatava või süüdistatava isiku ja teo toimepanemise asjaoludega. Kergekäeliselt tõlgendatakse “avaliku huvi” abstraktselt, seega jääb selle sisus määratlemata ning KrMS § 214 lg 2 p 4 /…/ Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on lubatud kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära: ei kahjusta andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti delikaatsete isikuandmete avaldamise puhul legitiimset eesmärki ei arvestata. Lisaks menetlustoimingutele avalikustatakse eraelulisi detaile, mis ei ole seotud avaliku ülesannete täitmisega. Sel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meedia majandushuvid, mis ei kaalu kuidagiviisi üles inimese huvi eraelu puutumatusele.[3]

Süütuse presumptsiooni temaatika on kerkinud Eesti avalikkuse ette eelkõige kahes kontekstis – esiteks seoses kahtlustatava isiku identifitseerimisega õiguskaitseasutuste poolt ja teiseks andmete lekkimisega.

Manukad tegutsevad süüdimatult

Prokuratuuri eesmärk avalikkusega suhtlemisel on informeerida viimaseid põhjendatud ulatuses kriminaalmenetlustest ja kuritegudest, tagada usaldus kriminaaljustiitsüsteemi vastu, tõsta üldsuse õigusteadvust ning selgitada prokuröri ja prokuratuuri töö olemust.[4] Eesmärkide realiseerimiseks korraldatakse pressikonverentse ning antakse ohtralt intervjuusid. Üha verejanulisemaks muutuva meedia kaasabil üritab prokuratuur lisaks põhifunktisoonile kohtumenetluses (süüdistatava süü kõigi võimalike vahenditega tõendada), saavutada lisaeesmärgina ühiskonna kallutamist koos arvamuse kujundamisega. On ju selge, et kui isikuandmed on meedias juba kord avaldatud, ei saa seda enam nupulevajutusega olematuks teha. Meedias avaldatud infol on omadus levida ja saada osaks avalikust arutelust, mis kuulub väljendusvabaduse kaitse alla. What happens on social media, stays on Google forever.

Meedia ja prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse andmete avaldamine sunnib isikut oma süütuse tõendamisele avalikkuse ees, olgugi, et põhiseadus § 22 sätestab, et keegi ei ole kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Uurimisasutuste käitumisloogika viib kriminaalmenetluse läbi meedia avalikkuse ette ja sunnib oma au ja väärikuse kaitseks oma süütust tõendama, jättes isiku ilma põhiseaduse § 13 tulenevast õigusest riigi ja seaduse kaitsele.

Protsessist kujuneb farss, tekib vaenulik kampaania ajakirjanduses ning viib süütuse presumptsiooni rikkumisele.[5] Süütuse presumptsiooni riivest saame rääkida näiteks siis, kui:

  • süüteomenetluse alustamisest tehakse meediasündmus tulenevalt kahtlustatava staatusest;
  • süüteomenetluste kajastamisel tuuakse päevavalgele kahtlustatava minevik, sealhulgas eriti tema varasemad kahtlustused või süüdimõistmised ja muud taunitavad eluloolised seigad;
  • paralleelselt kulgeva (ametliku) süüteomenetlusega käivitatakse mitmesugused ajakirjanduslikud nn paralleeluuringud võimaliku eesmärgiga välja selgitada kahtlustatava „teisi võimalikke taunitavaid käitumisi” lisaks juba sellele meedia arvates tuvastatud süüteole (mille selgitamiseks ametlik uurimine alles käib);
  • avaldatakse kahtlustatava ja sündmuskoha detailirohked fotod.[6]

Eeltoodud sündmused on eriti teravalt torkanud silma viimastel aastatel.

Täiesti uue tasemeni jõudis meedia kriminaaltoimiku ning jälitustegevusega kogutud tõendite avalikustamisega, millega rikuti lisaks süütuse presumptsioonile ka kaitseõigusi. Kõnealuse põhiõiguse kaitsmise seisukohast tuleb väga oluliseks pidada EIK poolt kohtuasjas Karadag vs. Türgi, 29.06.2010 tehtud järeldust, et süütuse presumptsiooni rikkumiseks on meedias kuriteosündmuse detailsete faktide kajastamine ilma valitsuse selgituseta, kuidas need faktid meediaväljaandele teatavaks said. Antud juhtumis võib leida kuriteotunnuseid (KarS 157 ja 1571), eriti just info puhul, mis puudutab eraelu ning intiimseid suhteid, mis kuidagi ei haaku kriminaalmenetlusega. Kuna ajakirjanik tugineb allikakaitsele, ei pruugi avalikkus teada saada tegelikku lekitajat, kuid väga kaugelt seda otsima ei pea. Miskipärast ei hüppa meedia lekitaja kõri kallale ega nõua avalikku “kangutamist”.[7]

Karistuse eesmärk on näidata ühiskonna taunivat suhtumist kuriteo toimepanemisse ja tauniv suhtumine peaks tekkima pärast kohtuotsust. Paraku huvitab väheseid täna kohtuotsus ning kirglik meedia domineerib igas valdkonnas, kujundades ühiskonna hoiaku. Tuleb tõdeda, et süütuse presumptsioonist on saanud õigusriigis põhiseaduslik fiktsioon.

Lõpetuseks tuleb kriminaalmenetluse puhul alati silmas pidada, et esitatud süüdistus on üksnes hüpotees (kitsalt vaid ühe inimese ehk prokuröri vaatenurka), ega ole võrdsustatav minevikku jäänud tegelikkuse tõese peegeldusega. Seega sisaldub igas süüdistuse esitamises ühtlasi ka tõenäosus, et kahtlusalune pole seda teinud.

 

[1] Priit Pikamäe. Süüdistus kui hüpotees. 2015. Arvutivõrgus: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/suudistus-kui-hupotees/.

[2] RKKKo 02.11.2016 a. otsus 3-1-1-80-16 p 10.

[3] EIK 24.06.2004 von Hannover vs. Saksamaa.

[4] Prokuratuuri põhimõtted ajakirjandusega suhtlemisel. Avaldatud veebilehel Prokuratuur (http://www.prokuratuur.ee)

[5] Crotciani and Others v Italy, 1980.

[6] Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. 2012. § 22 punkt 11.

[7] Autori kommentaar: meedial on kombeks avaliku elu tegelaste puhul lekitada üha enam ja kindla aja tagant isiku halba valgusesse panevat materjali mis omakorda viib isiku turmtule alla ning indiviid ei pruugi vastu pidada meedia survele.

 

Image ID : 20859712
Image Type : Stock Vector
Copyright : Isabel Da Silva Azevedo

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga