Muudatused kriminaalmenetluses – riik kui kannatanu

Posted on Posted in Õiguspraktika

Sissejuhatus

Riigikogus algatati 2015. a septembris kriminaalmenetluse seadustiku põhjalik revisjon, mille käigus kirjutati seadusesse mitmed kohtupraktikas välja kujunenud seisukohad[1] ja viidi seadus vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL-ga (ohvrite direktiiv). Lisaks eelnevale tuli seadusandja välja seninägematu institutsiooniga – avalik-õigusliku nõudeavaldusega, millega antakse riigile võimalus osaleda kriminaalmenetluses täieõigusliku kannatanuna.

Siinjuures, kui varasemad muudatused on juba seadusega kehtestatud, jõustuvad avalik-õigusliku nõudeavaldusega seonduvad muudatused alles uuest aastast. Seaduseelnõus[2] põhjendatakse niivõrd hilist jõustumist muudatuste suure mahukuse ja sellest tuleneva koolitamisvajadusega. Seega on kohane teha lühike ülevaade ja analüüsida selle uue muudatusega seonduvaid võimalikke tagajärgi.

Riik kui kannatanu

KrMS 1. jaanuari 2017. a redaktsioon § 37 lg 1  (3. lause) – „Riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses.“

Varaline nõue peab olema tekkinud õigushüve kahjustamise tõttu. Siinjuures ei piisa üksnes faktilisest seotusest (nt ettevõtte vara omastamise käigus on tekkinud maksuvõlad), vaid peab olema ka õiguslik seotus, st süüdistuse aluseks olev norm peab kaitsma kahjustatud õigushüve.[3] Nii näiteks ei ole riik kannatanuks olukordades, kui omastamise (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamisega (KarS § § 2182) on põhjustatud maksuvõlad, mida iseseisvalt kuriteona ette ei ole heidetud, sest omastamise ja usalduse kuritarvitamise koosseisud ei kaitse üldist majanduskorda. Kui aga maksuvõlgade teket heidetakse ette, kui kuritegu (nt on maksukohustust varjatud või suurendatud alusetult tagastusnõudeid – KarS § 3891) – on riik selle kriminaalmenetluse tähenduses kannatanu.

Seega hakkab riik enamjaolt kannatanuna osalema maksualastes süütegudes (KarS 21. ptk 4. jagu). Kuid riik on kannatanuks ka kindlasti olukordades, kui temalt on välja petetud toetusi (nt Haigekassalt, Töötukassalt, PRIA-lt vms organisatsioonidelt pettuse teel toetuste saamine). Samuti ei ole välistatud, et avaliku teenistuse seadusest tulenevate nõuete olemasolu korral, võib riik osaleda kannatanuna kriminaalmenetluses (nt kahju hüvitamise nõue teenistuskohustuste süülise rikkumise tõttu). Sellisel juhul on aga oluline järgida, et nõude faktilised asjaolud kattuksid olulises ulatuses kriminaalmenetluse asjaoludega, st kahju hüvitamise küsimuse lahendamine ei tohi olla mahukam kui kogu kriminaalasi kokku (nn faktiline seotus).[4]

Peale nõude esitamist, on riik kriminaalmenetluses täieõiguslik kannatanu, st tal on kõik kannatanu õigused. Nii näiteks peab prokurör kokkuleppemenetluses küsima ka riigi kui kannatanu nõusolekut, juhul kui riik on menetlusse kaasatud kannatanuna. Samamoodi on riigil õigus esitada menetlusse dokumente ja tõendeid, mis ei ole olululised süüküsimuse lahendamisel, kuid on olulised nõude arutamisel (KrMS 1. jaanuar 2017. a redaktsioon § 2961).

Mida see endaga kaasa toob?

Õigus esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus tuleb KrMS § 381 lõikest 2 (KrMS § 2017. a redaktsioonis). Oma olemuselt sarnaneb avalik-õiguslik nõudeavaldus enim HKMS-i 26. peatükis reguleeritud kaebusega eraisiku vastu. Seetõttu on nõudeavalduse menetlemisel mõistlik lähtuda kriminaalmenetluses reguleerimata osas halduskohtumenetluse seadustiku 26. peatükist. Avalik-õigusliku nõudeavalduse võib esitada haldusorgan, kes oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses.[5]

Nõudeavalduse esitamine kriminaalmenetluses välistab sama nõude maksmapaneku muus menetluses, välja arvatud juhul, kui taotlus jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Seega on kahe menetluse asemel üks, mis on menetlusökonoomia koha pealt väga kasulik lähenemine. Samuti laheneb ka praegu probleemne olukord, kus süüdimõistetavalt võidakse sama summa välja nõuda või arestida topelt[6] ja nii on sisuliselt paremini kaitstud ka süüdistatava õigused kriminaalmenetluses.

Probleemse kohana tuuakse seaduseelnõus[7] endas välja asjaolu, et selline menetlusökonoomne lahendus võib kaasa tuua ebaühtlase praktika, kuivõrd kriminaalkohus esimeses astmes peab hakkama lahendama ka haldusasju. Nii näiteks ei pruugi olla maakohtu kriminaalkohtul pädevust lahendada keerukaid maksuasju. Vastulauseks sellele on toodud argument, et iseenesest peaksid kriminaalkohtud taolised küsimused nii-või-teisiti ära lahendama, kuivõrd need on osa kuriteo koosseisust. Kuigi eelnev on üle-üldiselt vaieldav, ei tasuks siin erilist probleemi näha, sest põhimõttelisemad küsimused jõuavad sageli kõrgemate kohtuastmeteni ning praktikas „suurt“ ebaühtlustumist pigem oodata ei ole.

Pigem võib probleemina näha kriminaalmenetluse tõttu pikale veninud protsessist tulenevat nõuet ja sellega kaasnenud intresside suurenemist, mis võivad halvemal juhul nõutavat summat tänu intressidele peaaegu kahekordistada. Näiteks on tõenäoline, et maksualane süütegu oma keerukuse tõttu üldmenetluses enne kahte aastat ei lõppe[8]. Kuivõrd maksukorralduse seaduse § 117 lg 1 järgi on intress maksuvõlalt 0,06 protsenti päevas[9], teeb see kahe aasta peale peaaegu 44% intresse maksuvõlalt. Kui nüüd menetlus kestab edasi ka kõrgemates astmetes, ongi  4,5 aastaga maksuvõlg kahekordistunud. Seega võimegi jõuda olukorda, kus üritame küll topeltnõudeid vältida, kuid lõpuks lõppkokkuvõttes nõutakse rahad sisse ikkagi kahekordselt intresse kasutades.

Siiski ei tuleks aga probleemi näha niivõrd institutsioonis endas (avalik-õigusliku nõudeavaldus), vaid pigem maksukorralduse seaduse sätestatud tohutu-suures intressis, mis on peaaegu kolm korda suurem, kui seadusjärgne viivitusintress, mida saavad nõuda pooled võlasuhetes (vt viide 8). Kui maksukorralduse seadusest tulenev intress oleks võrreldav võlasuhetest tuleneva seadusjärgse intressiga (praeguse seisuga 8,05% aastas), tekiks kahe-aastase menetluse käigus üksnes 16,1% võlgnevus, mis on juba aktsepteeritav hüvitis täitmisega viivitamise korral.

Kokkuvõte

Nii on seadusandja loonud täiesti uue institutsiooni, – avalik-õigusliku nõudeavalduse – mis annab riigile võimaluse nõuda sisse kuriteoga vahetult tekitatud nõuded ja ühes sellega võimaluse osaleda täieõigusliku kannatanuna kriminaalmenetluses. Kuigi uus lähenemine võimaldab menetluse teha oluliselt ökonoomsemaks ja kaitseb süüdimõistetuid topeltnõuete eest, ei kaitse see süüdistatava õigusi oluliselt paremini maksukorralduse seadusest tulenevate hiigelintresside tekkimise eest. Seda ei saa aga ette heita avalik-õiguslikule nõudeavaldusele, kui institutsioonile iseenesest ja nii võib uut lähenemist kokkuvõtvalt tervitada positiivsete ootustega.


[1] Kuigi Eesti õigussüsteem peaks kuuluma Romaani õiguse perekonda, meenutab taoline õigusloome vägagi common law’likku lähenemist

[2] SE 80; Seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, juurde; lk 1

[3] Vt varasemalt praktikat kannatanu mõiste kohta seoses  kahju- või tsiviilnõuete tekkimisega: RKKKo 3-1-1-97-10, p 17 jj; 3-1-1-41-15 p 34

[4] Vt KrMS 1. jaanuar 2017. a redaktsioon § 38-1 lg 2 ja RKKKo 3-1-1-13-14, p 21

[5] KrMS 1. jaanuar 2017. a redaktsioon § 38-1 lg 2

[6] St arestitakse kuriteoga saadud vara kriminaalmenetluses konfiskeerimise tagamiseks ja sisuliselt sama haldusmenetluses esitatud nõude tagamiseks arestitakse vara samamoodi parralleelselt. Nt olukorras, kus riigilt on välja petetud soodustused, võidakse kriminaalmenetluses arestida konfiskeerimise tagamiseks või lausa konfiskeerida välja petetud soodustus. Samal ajal võib haldusorgan nõuda välja nõuda (ja nõude tagamiseks arestida) petetud soodustuse. Riigikohtu senine praktika ei näinud taolises olukorras probleemi

[7] viide 2; lk 18

[8] Tõenäoliselt ei laheneks maksuvaidlus haldusmenetluseski ilma kohtuprotsessita, kuid tõenäoliselt oluliselt kiiremini, sest kriminaalasja pole sealjuures vaja arutada.

[9] Muidugi oleks siinkohal võiks tõsta eraldiseisva arutelu: mispärast on riigile antud õigus aastast intressi peaaegu 22% aastas, kui näiteks VÕS § 113 lg 1 alusel saab võlasuhetest tulenevalt nõuda viivist üksnes 8,05% aastas. Mille poolest on riigi nõue niivõrd priviligeeritud seisus, et selle täitmisega viivitamise eest saab nõuda praaegu 3 korda suuremat intressi.

“>

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga