Sõna sõna vastu olukord – teoorias ilus, praktikas problemaatiline

Posted on Posted in Õiguspraktika
Kiiruse ületamine

Sõidate rahulikult ühtlases liiklusvoolus Tallinnast Tartusse. Sõit kulgeb hetkel veel mööda 4-realist osa ja seetõttu teete isegi ehk mõne möödasõidu ja kindlasti möödutakse ka teist. Ühel hetkel möödub suuremal kiirusel auto, aga üllatuseks annab paarisaja meetri kaugusel olev politsei just teie autole peatumismärguande. Jõuate veel kiirelt mõelda, kui kiiresti sõitsite. Ehk oli natukene üle; täpselt ei tea, kuna ükski normaalne inimene ei vaata spidomeetrit iga paari sekundi järel ja üldiselt sõitsite sama kiiresti kui teised. Samas tekib küsimus, miks ei peatatud just möödunud sõidukit. Politseiametnik astub juurde ja näitab mõõtmeseadme tabloolt kiirust – 124 km/h. Üritate protestida, aga tulemuseta; politseiametnik jääb endale kindlaks ja nii saab alguse põhimõtteline vaidlus, mida on Riigikohus käsitlenud asjas 3-1-1-67-15.

Kuna politseiametnik viis liiklusjärelvalvet läbi (mõõtis kiirust) üksinda, siis tekib klassikaline sõna-sõna vastu olukord – juht väidab, et ei mõõdetud tema autot, kuna vaatamata asjaolule, et ta ei jälginud spidomeetrit pidevalt, on ta kindel, et kiirus ei saanud nii suur olla, politseiametnik väidab kindlameelset, et mõõdetud kiirus on juhi oma.

Varasem Riigikohtu praktika

Analoogses asjas jõudis Riigikohus oma varasemas lahendis 3-1-1-89-14 seisukohale, et kui politseiametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll. Nii kõrvaldatakse kahtlused, mis hetkel ja täpselt kelle autot mõõdeti. Sõna-sõna vastu olukorras tugineti in dubio pro reo põhimõttele ja tõlgendati tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks.

Selline lahend tähendas, et politsei pidi hakkama koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (parim näide on videomaterjal). Enamjaolt olid kõik rahul, v.a politsei muidugi, kuna selline tõlgendus tõi kaasa liiklusjärelvalve toimingute läbipaistvamaks muutumise ja enamjaolt kahtluse täieliku kõrvaldamise. Samas tõi see kaasa ka politsei liiklusjärelvalve efektiivsuse languse ja kulude tõusu.

Värske Riigikohtu praktika

Käesolevas asjas otsustas Riigikohus oma senist praktikat muuta; Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või liigiga – kohtupraktika ei tohi väita, et tõendamise aluseks saab olla näiteks ainult videomaterjal. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumise kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muuhulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguse eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega.

Ei ole põhjendatud välistada seda, et karistusotsus tugineb üksnes liiklusjärelvalvetoimingule, näiteks kiiruse mõõtmise protokollile ja järelvalvet teinud ametniku ütlustele. Siiski tuleb KrMS § 7 lg 3 järgi tõendite hindamisel välistada kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus. Ütluste vastuolust ja teiste tõendite puudumisest tulenevat kahtlust ei tohiks automaatselt tõlgendada kõigis asjades süüdistatava kasuks.

See tähendab, et sõna-sõna vastu olukorras tuleb mõlema osapoole ütlusi analüüsida ja selgitada välja, kelle ütlused on usaldusväärsemad ehk põhimõtteliselt selgitab kohus välja, kes antud olukorras valetab.

Teoorias selge, praktikas problemaatiline

Selline teooria on selge ja vastuvõetav. Sõna-sõna vastu olukord ei tohiks per se tähendada, et süüdistatav pääseb automaatselt karistusest. Selline seaduse tõlgendamine võimaldaks väärteo toimepanijal liiga kergelt vabaneda karistusest.

Probleemseks osutus aga kohe sellise teooria rakendamine liiklusjärelvalve toimingu käigus kogutud tõendite hindamisel.

Käesolevas kaasuses oli küsimus selles, kas mõõdeti süüdistatava juhitud sõidukit, mitte selles, kui suur see kiirus oli. Juht väitis, et kuigi ta tõesti ei jälginud spidomeetrit iga natukese aja tagant, ei saanud  kiirus nii suur olla (iga autojuht suudab enamjaolt aru saada, kas auto liigub 100 km/h või 120 km/h ilma spidomeetrit pidevalt jälgimata) ja mõõtmise hetkel möödus tema sõidukist suurema kiiruse sõiduk ehk tekkis kahtlus, kas mõõdeti tema kiirust. Politseiametniku ütlused maakohtus olid põhimõtteliselt kiiruse mõõtmise juhendi ettelugemine ja protsessi kirjeldamine. Siiski ei välistatud, et kõrvalrajal tõesti liikus teine sõiduk.

Riigikohus leidis, et juht kinnitas oma ütlustega spidomeetri mittejälgimist ja piirkiiruse muudatusest mitteteadmist, ning seetõttu on tema teo toimepanemine tõendatud. Arusaadav on, et kohus hindas politseiametniku ütlused usaldusväärseteks. Samas jääb arusaamatuks, mis põhjustas juhi suhtes sellise seisukoha võtmise. Eluliselt on võimatu oma täpset kiirust sõidu igal hetkel teada. Samas on selge, et juht suudab enam vähem oma sõidu kiirust hinnata. Lisaks ei kõrvaldatud kahtlust, et mõõdeti teist autot, kuna objektiivselt on võimalik, et politseiametnik võis suunata mõõteseadme kõrval liikunud autole olenemata sellest, kui täpne seade ise on.

Antud olukorras on keeruline tõendeid nii hinnata, et see ei avaks ust tulevikus võimalike teatud „õigete“ ütluste korral peaaegu alati ühe poole kasuks otsuseid teha. Lugedes ainult politseiametniku kiirusemõõtmise juhendi tsiteerimise usaldusväärseks, puuduks juhil võimalus oma ütluste abil otsust mõjutada. Samas lugedes ainult juhi ütlused mööduva auto kohta usaldusväärseteks, saaks kõik juhid väita, et kiiruse mõõtmise korral möödus neist auto ja nii karistusest pääseda.

Siinkohal tekib surnud ring, mis jõuab samasuguse tõdemuseni, et viies läbi liiklusjärelvalvet üksinda, oleks vaja täiendavalt koguda objektiivseid tõendeid. Kui siiski tahta võimaldada vastutusele võtmist ilma täiendavate objektiivsete tõenditeta, tuleks Riigikohtu tõlgendamise teooriat autori arvamuse kohaselt rakendada selliselt, et ilma otseste vastuolude juhi enda ütlustes ja eluliselt võimalike kahtluste puhul tuleks lugeda juhi ütlused usaldusväärseteks ja seetõttu tekkinud kahtluse korral rakendades in dubio pro reo põhimõtet, tõlgendada see süüdistatava kasuks. Olgugi väärtegu, ei tohiks õigusriigis  tõendamiskoormus olla nii madal. Ei saa võtta seisukohta, et juhi ainuke eesmärk on karistusest pääseda ja seetõttu teda, küll ilusaid juriidilisi väljendeid kasutades, valetajaks kutsuda.

Läbipaistvuse saavutamises ja kahtluste kõrvaldamises on kõige suurem roll siiski politseil endal. Kokkuvõttes võib juriidiliselt selle olukorra lahendada, aga kui tekkinud kahtluseid pole võimalik kõrvaldada ei usalda inimesed politsei poolt määratud karistusi, mis tekitab paratamatult rahuolematust politsei tööga. Selline olukord on välditav investeerides täiendavaid vahendeid liiklusjärelvalve läbiviimisesse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga