Juris et de Jure

Sven Anton, Liina Hirv: lahkumine kriminaalkohtust ei päästa Venemaad vastutusest

Posted on Posted in Avalikkuse tähelepanu
Üha enam leidub meie hulgas neid, kellele globaliseerumine kui protsess on muutunud vastumeelseks. Seetõttu saavad populistidele kergeks sihtmärgiks muuhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, mida on kerge süüdistada suutmatuses tegeleda ülemaailmsete probleemidega, kirjutavad Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistrandid Sven Anton (Juris et de Jure üks autoritest) ja Liina Hirv.
Kuigi kriitika ja erinevad arvamused on demokraatia üheks nurgakiviks, ei õigusta see rahvusvahelise õiguse autoriteedi alusetut õõnestamist. Nii pidasimegi vajalikuks vastata Hanna-Kaisa Lepiku arvamusele «Miks Venemaa lahkus Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust», sest meie hinnangul esines artiklis mitu ülelihtustust, mis maalivad nii Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust kui rahvusvahelisest õigusest pinnapealse pildi ning jätavad liialt ruumi tühjadele spekulatsioonidele. Seejuures püüame lugejani tuua meie silmis kõige olulisema konteksti, millesse Venemaa lahkumine asetada.Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsioonist

Mõistmaks Venemaa välja astumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmete hulgast ja selle mõju kriminaalkohtule, tuleks esmalt lugejale tutvustada, mida kujutab see endast üldse ja kuidas toimib.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus loodi Rooma statuudi vastuvõtmisega ning alustas tegevust 2002. aastal. Nagu iga kohtu puhul, on ka sel juhul oluline teada, milline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni ulatus ehk teisisõnu, kes, kus ja milliste süütegude puhul nimetatud kohtu ette astub.

Süütegude ring, mis kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, on väga spetsiifiline ega hõlma kõigi inimõiguste rikkumiste kaitset (inimõiguste kaitse küsimused laiemalt kuuluvad näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevusse). Seetõttu ei tegele Rahvusvaheline Kriminaalkohus kõikvõimalike laialdaste inimõiguste rikkumistega.

Jurisdiktsiooni alla kuuluvad ainult kuriteod, mis on määratletud kui kõige tõsisemad süüteod kogu rahvusvahelise kogukonna vastu: genotsiid, inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja agressioon. Seejuures on aga oluline mainida, et kuigi agressioon on nimetatud kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluv süütegu, ei ole tänase seisuga Rooma statuudis vajalikku agressiooni definitsiooni sisaldavat sätet ning seetõttu praegu kriminaalkohus agressioonis kedagi süüdi mõista ei saa.

Tulles tagasi artikli alguses mainitud raporti juurde, siis Venemaa süüdimõistmist Krimmi poolsaare okupeerimises ei ole olnud. Raport on üksnes vaid eeluurimisdokument, milles Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuur avaldab kindlaks tehtud teabe. Kohtumenetluseni ei ole protsess veel jõudnudki, rääkimata siis otsusest.

Teiseks on raportis välja toodud süüteod, mis liigituvad sõja- või inimsusevastasteks kuritegudeks. Okupatsioon, kui selline, Rooma statuudis ei kajastu ja seetõttu ei allu ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioonile. Oluline on täiendavalt lisada ka, et kõnealune kohus saab alustada menetlust ainult isikute, mitte riigi üle.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus võib algatada menetlust nende sündmuste puhul, mis toimuvad statuudiga liitunud riigi territooriumil või kui süüdistatav isik on sellise riigi liige. Täiendavalt on riigil õigus võtta vastu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioon konkreetse sündmusega seoses (mis oli ka Ukraina juhtum, nimelt liitus Ukraina statuudiga alles Krimmi konflikti käigus). Kohtul tekib õigus kuritegusid menetleda ka ÜRO julgeolekunõukogu taotluse alusel. Sellisel juhul ei ole oluline, kas ükski puudutatud riikidest on statuudi liige või mitte.

Tuleb tunnistada, et Venemaa olukorras palju ei muutu, sest Venemaa, kuuludes julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulka, omab vetoõigust. Nimetatud aspekt on problemaatiline mitte lihtsalt seetõttu, et tegemist on Venemaaga, vaid ka põhimõttelisel tasandil, sest kõik teised riigid peale julgeolekunõukogu alaliste liikmete on rahvusvahelisele kohtule võimuga allutatavad ning see on ebavõrdne olukord.

Analüüsitud olukord ei anna iseenesest veel aga põhjust järeldada, et Venemaa «on ütelnud lahti institutsionaalsest rahvusvahelisest õigusest». Rahvusvaheline (kriminaal)õigus on oluliselt laiapõhjalisem kui Rooma statuut ja rahvusvahelised lepingud.

Kuriteod on karistatavad sõltumata Rooma statuudi ratifitseerimisest

Hanna-Kaisa Lepiku arvamusest jäävad kõlama fraasid nagu «rahvusvaheline õigus eksisteerib küll teoorias…» ja «rahvusvaheline õigussüsteem või globaalne politsei on üleilmse julgeoleku ja rahu tagamiseks veel täiesti ebarealistlikud ideed». Sarnaseid loosungeid kuuleme sageli ka populistide käest, kes ülelihtsustatud argumentide toel toodavad kõlavaid vastuseid. Kuigi rahvusvahelise õiguse ebaõnnestumine on iseenesest müüv teema, siis tõestab ajalugu, et rahvusvaheline kriminaalõigus on eksisteerinud ka praktikas ning üleilmse julgeoleku tagamises on rajatud mitu toimivat institutsiooni.

Kui alustada rahvusvahelise kriminaalõiguse ajaloost, siis esimesteks kohtumõistmisteks rahvusvahelisel tasandil olid Nürnbergi ja Tokyo protsess pärast II maailmasõda. Kuivõrd neid protsesse peetakse sageli «võitjate kohtuks», ei pruugi need protsessid veenda lugejat rahvusvahelise kriminaalõiguse tegelikus olemasolus. Siiski ei saa Nürnbergi ja Tokyo protsessi osatähtust alahinnata rahvusvahelise õiguse arengus.

Just II maailmasõja julmus algatas esimest korda kõnelused globaalsete kriminaalmehhanismide olemasolu vajadusest. Kui toonaste protsesside ajal õigustati kriminaalmenetlust väitega, et kaitse sõjakuritegude ja genotsiidi eest on rahvusvahelise õiguse osa sõltumata kirja pandud õigusallikatest, oli selge, et vaja läheb ka kirja pandud õigust.

Nii sündisidki esimesed olulised konventsioonid sõjakuritegude ja genotsiidi ennetamiseks: Genfi konventsioonid 1949. aastal ja genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon 1951. aastal. Kahjuks tuli maailmal juba mõnekümne aasta pärast kirjapandut rakendada. Nii moodustatigi 1990ndate alguses esimesed rahvusvahelised sõjatribunalid: Jugoslaavia Rahvusvaheline Sõjatribunal ja Rwanda Rahvusvaheline Sõjatribunal.

Väärib märkimist, et Jugoslaavia tribunal ei olnud üksnes ex post kohtumenetlus, vaid ÜRO Julgeolekunõukogu alustas uurimist juba kolm aastat enne konflikti tegelikku lõppu 1992. aastal. Siinjuures võib huvitava faktina välja tuua, et riikide rahalise toetuse puudumise tõttu tehti enamik eeluurimisest erarahadega. Sõltumata raskustest otsustas julgeolekunõukogu juba aasta hiljem asutada sõjatribunali oma otsusega sõltumata kriitikast, kas julgeolekunõukogus sellist pädevust üldse eksisteerib.

2013. aasta seisuga oli kohtu ette toodud 161 inimest, kellest 69 olid juba süüdi mõistetud ning 18 õigeks mõistetud. Tänase seisuga on veel 6 inimese suhtes otsus vastu võtmata. Kriitika sõjatribunali kohta oli suur: kohut nimetati ebaefektiivseks ja kulukaks ning protsessi tulemused ei pakkunud oodatavat poliitilist rahuldust. Aga sõltumata kriitikast on Jugoslaavia sõjatribunali pärand rahvusvahelisele kriminaalõigusele hindamatu. Rohkem kui kahekümne aasta jooksul arenes välja kohtupraktika, mis pani sisulise aluse tänapäevasele rahvusvahelisele kriminaalõigusele.

Umbes samal ajal Jugoslaavia tribunaliga asutati ka Rwanda Rahvusvaheline Sõjatribunal. Erinevalt Jugoslaavia sõjatribunalist asutasid Rwanda sõjatribunali julgeoleku nõukogu liikmed ning eeskujuks võeti Jugoslaavia sõjatribunali statuut. Seetõttu oli Rwanda sõjatribunal enda olemuselt väga sarnane ka Jugoslaavia omaga. Rwanda sõjatribunal lõpetas enda töö 2012. aasta detsembris.

Kõike eelnevat kokku võttes joonistub aga selge muster – rahvusvaheline kriminaalõigus on toiminud praktikas sõltumata alalise kriminaalkohtu olemasolust. Rooma statuut ei ole ainukene rahvusvahelise kriminaalõiguse allikas ning eelpool mainitud konventsioonid kehtivad osapooltele sõltumata nende ratifitseerimisest. Seega ei päästa allkirja tagasivõtmine Rooma statuudist ühtegi riiki võimalikust kriminaalvastutusest rahvusvaheliste kuritegude toimepanemisel. Nii ongi väited rahvusvahelise õiguse sõltuvusest riigi suvast üksnes ülelihtsustatud arusaamast põhjustatud demagoogia.

Kuigi suurriigid on rahvusvahelise õiguse teostumisel tõepoolest eelisseisus, ei anna selline ebavõrdsus alust väideteks, et rahvusvahelist õigust praktikas ei eksisteeri. Ajalugu on tõestanud, et rahvusvaheline õigus on praktikas toimiv ja autoriteetne ka praegu.

Mõlemad autorid osalevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu harjutuskohtu võistlusel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga